Koduleht Koduleht
International Commitee of the Red Cross

Brinavess

Pakendi infoleht: teave kasutajale


BRINAVESS 20 mg/ml infusioonilahuse kontsentraat

vernakalantvesinikkloriid


Enne ravimi kasutamist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.


Annustamine ja manustamisviis


Vernakalandi peab manustama kardioversiooni teostamiseks sobivas kliinilises raviasutuses. Ravimit tohib manustada ainult hästi kvalifitseeritud tervishoiutöötaja,


Annustamine


Vernakalandi annus määratakse patsiendi kehakaalu alusel, maksimaalne kalkuleeritud annus baseerub kehakaalul 113 kg. Soovitatav esialgne infusioon on 3 mg/kg 10 minuti jooksul, maksimaalne algannus 339 mg (84,7 ml 4 mg/ml lahust). Kui siinusrütm ei taastu 15 minuti jooksul pärast esmase infusiooni lõppu, tuleb manustada teine infusioon annuses 2 mg/kg 10 minuti jooksul, teise infusiooni maksimaalne annus on 226 mg (56,5 ml 4 mg/ml lahust). 24 tunni jooksul manustatav kumulatiivne annus ei tohi ületada 5 mg/kg.


Esmane infusioon manustatakse annuses 3 mg/kg 10 minuti vältel. Selle aja jooksul tuleb patsienti hoolikalt jälgida vererõhu või südame löögisageduse äkilise languse sümptomite suhtes. Selliste sümptomite esinemisel kas koos või ilma sümptomaatilise hüpotensiooni või bradükardiaga tuleb infusioon kohe peatada.

Kui siinusrütm ei taastu, tuleb patsiendi elulisi näitajaid ja südamerütmi jälgida veel 15 minutit. Kui siinusrütm ei taastu esmase infusiooni käigus ega 15-minutilise jälgimisperioodi vältel, tuleb

10 minuti vältel manustada teine infusioon annuses 2 mg/kg.

Kui siinusrütm taastub esimese või teise infusiooni ajal, tuleb infusioon viia lõpuni. Kui pärast esimest infusiooni täheldatakse hemodünaamiliselt stabiilset kodade laperdusarütmiat, võib manustada teise infusiooni, sest patsiendi siinusrütm võib taastuda (vt „Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel“ ja „Kõrvaltoimed“).


Patsiendid kehakaaluga > 113 kg

Üle 113 kg kaaluvatele patsientidele on vernakalanti annus fikseeritud. Algannus on 339 mg (84,7 ml 4 mg/ml lahust). Kui siinusrütm ei taastu 15 minuti jooksul pärast esmase infusiooni lõppu, tuleb manustada teine 10-minutiline infusioon annusega 226 mg (56,5 ml 4 mg/ml lahust). Kumulatiivseid annuseid üle 565 mg ei ole hinnatud.


Südameoperatsiooni läbinud:

Annuse kohandamine ei ole vajalik.


Neerukahjustus:Annuse kohandamine ei ole vajalik (vt lõik „Farmakokineetilised omadused“).


Maksakahjustus:Annuse kohandamine ei ole vajalik (vt „Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel“ ja „Farmakokineetilised omadused“).


Eakad (≥ 65 aastat)

Annuse kohandamine ei ole vajalik.


Lapsed

Ärge kasutage seda ravimit alla 18-aastastele lastel ja noorukitel, kuna puuduvad kogemused ravimi kasutamise kohta selles populatsioonis.


Manustamisviis


Intravenoosne


Vernakalandi ei tohi manustada kiire veenisüsti ehk boolusena.

Viaalid on mõeldud üksnes ühekordseks kasutamiseks ning nende sisu tuleb enne manustamist lahjendada.


Soovitatavad lahustid on 0,9% naatriumkloriidi süstelahus, Ringeri laktaadilahus või 5% glükoosi süstelahus.


Ravimpreparaadi lahjendamise juhised vt „Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitsemiseks".


Vastunäidustused


infarktile iseloomulikud muutused ja ventrikulaarne arütmia).


Kui need ilmingud tekivad vernakalandi esimese infusiooni ajal, ei tohi patsientidele teist annust manustada.


Patsienti tuleb edasi jälgida 2 tundi alates infusiooni algusest ja seni kuni kliinilised ja EKG parameetrid on stabiliseerunud.


Infusioonieelsed ettevaatusabinõud


Enne farmakoloogilise kardioversiooni teostamist peab patsient olema piisavalt hüdreeritud ja hemodünaamika optimeeritud ning vajadusel tuleb kasutada antikoagulantravi vastavalt ravijuhistele. Korrigeerimata hüpokaleemiaga (seerumi kaaliumisisaldus alla 3,5 mmol/l) patsientidel tuleb enne vernakalandi manustamist korrigeerida kaaliumitase.

Ravimiga on kaasas infusioonieelne kontrollnimekiri. Enne manustamist peab ravimi määraja kindlaks tegema ravimi sobilikkuse patsiendile, kasutades selleks ravimiga kaasas olevat kontrollnimekirja.

Kontrollnimekiri tuleb paigutada infusioonimahutile, et ravimi manustama hakkav tervishoiutöötaja

saaks selle läbi lugeda.

Hüpotensioon


Väikesel arvul patsientidel võib tekkida hüpotensioon (vernakalant 5,7%, platseebo 5,5% esimese 2 tunni jooksul pärast annustamist Hüpotensioon tekib tüüpiliselt varakult, kas infusiooni ajal või vahetult pärast infusiooni lõppu ning seda aitab tavaliselt korrigeerida tavapäraste toetavate meetmete rakendamine. Aeg-ajalt on kirjeldatud raske hüpotensiooni tekkimist. Kongestiivse südamepuudulikkusega patsientidel on suurem risk hüpotensiooni tekkeks. (Vt Kõrvaltoimed)


Infusiooni ajal ja vähemalt 15 minutit pärast infusiooni lõpetamist peab patsienti jälgima äkilise vererõhu languse või pulsisageduse vähenemise nähtude ja sümptomite suhtes.


Südame paispuudulikkus


Kongestiivse südamepuudulikkusega patsientidel on suurem hüpotensiivsete episoodide üldine esinemissagedus esimese 2 tunni jooksul pärast vernakalandi manustamist platseeboga võrreldes (vastavalt 13,4% ja 4,7%). Kongestiivse südamepuudulikkusega patsientide seas teatati pärast vernakalandi manustamist hüpotensioonist kui tõsisest kõrvaltoimest või ravimi ärajätmise põhjusest 1,8%-l võrreldes 0,3%-ga platseebot saanutel.


Kongestiivse südamepuudulikkuse anamneesiga patsientidel oli suurem ventrikulaarse arütmia esinemissagedus esimese kahe tunni jooksul pärast manustamist (vernakalant puhul 6,4%, platseebo puhul 1,6%). Need arütmiad esinesid tüüpiliselt asümptomaatiliste, monomorfsete, mittepidevate (keskmiselt 3...4 lööki) ventrikulaarsete tahhükardiatena.


Hüpotensiooni ja ventrikulaarse arütmia suurema esinemissageduse tõttu kongestiivse südamepuudulikkusega patsientidel tuleb vernakalanti kasutada ettevaatlikult hemodünaamiliselt stabiilsetel patsientidel, kellel on NYHA I...II funktsionaalse klassi kongestiivne südamepuudulikkus. Vernakalandi kasutamise kogemus on piiratud patsientidel, kellel on eelnevalt dokumenteeritud vasaku vatsakese väljutusfraktsioon (LVEF) 35%, selle kasutamine neil patsientidel ei ole soovitatav. NYHA III või NYHA IV klassi kongestiivse südamepuudulikkusega patsientidel on ravimi kasutamine vastunäidustatud (vt Vastunäidustused).


Südameklapi rike


Südameklapi rikkega patsientidel esines vernakalandi patsientidel kuni 24 tundi pärast annustamist suurem vatsakeste arütmiajuhtude esinemus. Esimese 2 tunni jooksul esines vatsakeste arütmiat 6,4%- l vernakalandiga ravitud patsientidest võrreldes mitte ühegi juhuga pärast platseebo manustamist. Neid patsiente tuleb hoolikalt jälgida.


Kodade laperdusarütmia


Leiti, et vernakalandi ei ole efektiivne siinusrütmi taastamisel tüüpilise esmase kodade laperdusarütmia korral. Vernakalanti saavatel patsientidel on kodade laperdusarütmia tekkesagedus suurem esimese 2 tunni jooksul pärast ravimi manustamist. See risk on suurem I klassi antiarütmikume kasutavatel patsientidel (vt „Kõrvaltoimed“). Kui raviga seoses täheldatakse kodade laperdusarütmiat, tuleb kaaluda infusiooni jätkamist (vt „Annustamine ja manustamisviis“). Turuletulekujärgselt on väga harva täheldatud kodade laperdusarütmiat 1:1 atrioventrikulaarse juhtivusega.


Muud haigused ja seisundid, mida ei ole uuritud


Vernakalanti on manustatud patsientidele, kellel on korrigeerimata QT-intervall alla 440 msek, ilma

torsade de pointes’i riski suurenemiseta.


Kasutamist ei ole hinnatud patsientidel, kellel esineb kliiniliselt oluline klapistenoos, hüpertroofiline obstruktiivne kardiomüopaatia, restriktiivne kardiomüopaatia või konstriktiivne perikardiit, ning nende

haiguste korral ei saa soovitada ravimi kasutamist. Südamestimulaatoriga patsientidel on vernakalandi kasutamiskogemus piiratud.


Kuna kaugelearenenud maksakahjustusega patsientide kohta kliinilistest uuringutest saadud kogemus on piiratud, ei ole nendel patsientidel vernakalandi kasutamine soovitatav.


Puuduvad kliinilised andmed ravimi korduva manustamise kohta pärast esimest ja teist infusiooni. Elektriline kardioversioon

Patsientidel, kes ei allu ravile, võib kaaluda alalisvoolu-kardioversiooni teostamist. Puudub kliiniline kogemus alalisvoolu-kardioversiooni kasutamisega vähem kui kaks tundi pärast ravimi manustamist.


Antiarütmikumide kasutamine enne või pärast vernakalanti


Vernakalanti ei saa soovitada patsientidele, kes on 4…24 tundi enne vernakalanti saanud intravenoosseid antiarütmikume (klass I ja III) andmete vähesuse tõttu. Seda ravimit ei tohi manustada patsientidele, kes said intravenoosseid (I ja III klassi) antiarütmikume kuni 4 tundi enne vernakalanti (vt „Vastunäidustused“).


Patsientidel, kes kasutavad suukaudseid (I ja III klassi) antiarütmikume, tuleb kasutada vernakalanti ettevaatusega vähese kogemuse tõttu. Kodade laperdusarütmia risk võib suureneda patsientidel, kes saavad I klassi antiarütmikume (vt ülalt).


Intravenoossete (I ja III klassi) antiarütmikumide kasutamise kogemus esimese 4 tunni jooksul pärast vernakalant manustamist on piiratud, seetõttu ei tohi neid ravimeid antud perioodi jooksul kasutada (vt „Vastunäidustused“).


Suukaudse antiarütmilise säilitusravi taasalustamist või alustamist võib kaaluda alates sellest, kui vernakalandi manustamisest on möödunud 2 tundi.


Naatriumisisaldus


See ravimpreparaat sisaldab 32 mg naatriumi 200 mg viaalis, mis vastab 1,6%-le WHO soovitatud täiskasvanu maksimaalsest ööpäevasest 2 g naatriumi kogusest.

See ravimpreparaat sisaldab 80 mg naatriumi 500 mg viaalis, mis vastab 4%-le WHO soovitatud

täiskasvanu maksimaalsest päevasest 2 g. Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed Koostoimeuuringuid ei ole läbi viidud.

Vernakalant ei tohi manustada patsientidele, kes on saanud intravenoosseid antiarütmikume (I ja III klass) 4 tunni vältel enne vernakalandi manustamist (vt „Vastunäidustused“).


Kliinilise arendusprogrammi raames peatati suukaudne antiarütmiline säilitusravi vähemalt kaheks tunniks pärast vernakalandi manustamist. Kaaluda võib suukaudse antiarütmilise säilitusravi taasalustamist või alustamist pärast selle ajavahemiku möödumist (vt „Vastunäidustused“ ja

„Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel“).


Kuigi vernakalant on CYP2D6 substraat, näitasid populatsioonifarmakokineetika analüüsid oluliste erinevuste puudumist vernakalandi ekspositsiooni (Cmax ja AUC0-90min) osas, kui nõrku või tugevaid CYP2D6 inhibiitoreid manustati ühe päeva jooksul enne vernakalandi infusiooni, võrreldes patsientidega, kes ei saanud samaaegset ravi CYP2D6 inhibiitoritega. Lisaks on vernakalandi ekspositsioon CYP2D6 aeglastel metaboliseerijatel vaid minimaalselt erinev kiirete metaboliseerijatega võrreldes. CYP2D6 metaboliseerimise kiiruse alusel või kui vernakalanti manustatakse koos 2D6 inhibiitoritega, ei ole vaja vernakalandi annust korrigeerida.

Vernakalant on CYP2D6 mõõdukas, konkureeriv inhibiitor. Kuid vernakalandi lühiajaline veenisisene manustamine ei tohiks märkimisväärselt mõjutada pikaajaliselt manustatavate 2D6 substraatide farmakokineetikat vernakalandi lühikese poolväärtusaja ja 2D6 inhibeerimise mööduva iseloomu tõttu. Infusiooni teel manustatav vernakalant ei tohiks põhjustada märkimisväärseid koostoimeid, sest ravim jaotub kiiresti ja selle ekspositsioon on ajutine, ravim seondub vähesel määral valkudega, ei inhibeeri teisi uuritud CYP P450 ensüüme (CYP3A4, 1A2, 2C9, 2C19 või 2E1) ega P-glükoproteiini digoksiini transpordi analüüsis.


Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks


Enne ravimi manustamist lugeda läbi kõik juhised.


Eelistatud manustamisvahend on infusioonipump. Võib kasutada ka perfuusorit eeldusel, et kalkuleeritud mahu saab täpselt manustada ettenähtud infusiooniaja jooksul.


BRINAVESS’i infusioonilahuse valmistamine


Juhis 1:

Enne manustamist tuleb BRINAVESS’i viaale visuaalselt kontrollida võõrosakeste esinemise ja värvuse muutuse suhtes. Mitte kasutada viaale, milles esineb võõrosakesi või värvuse muutust.

Tähelepanu! BRINAVESS’i infusioonilahuse kontsentraadi värvus varieerub värvitust

kahvatukollaseni. Värvuse variatsioonid selles vahemikus ei mõjuta ravimi toimet.


Juhis 2: Kontsentraadi lahjendamine

Korrektse manustamise tagamiseks tuleb ravi alguses valmistada piisavas koguses BRINAVESS 20 mg/ml, et sellest jätkuks vajaduse korral nii esimeseks kui ka teiseks infusiooniks. Valmistage lahus kontsentratsiooniga 4 mg/ml järgmisi lahjendamisjuhiseid järgides:

Patsiendid kehakaaluga 100 kg: 100 ml lahustile lisatakse 25 ml BRINAVESS 20 mg/ml. Patsiendid kehakaaluga > 100 kg: 120 ml lahustile lisatakse 30 ml BRINAVESS 20 mg/ml. Soovitatavad lahustid on 0,9% naatriumkloriidi süstelahus, Ringeri laktaadilahus või 5% glükoosi süstelahus.


Juhis 3: Lahuse vaatlus

Lahjendatud steriilne lahus peab olema selge ja värvitu kuni kahvatukollane. Enne manustamist tuleb lahust uuesti visuaalselt kontrollida võõrosakeste esinemise või värvuse muutuse suhtes.


Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.